26. aprillil 1986 toimus Tšornobõli tuumaelektrijaam üks ajaloo rängemaid inimtekkelisi katastroofe – plahvatus, mis muutis igaveseks nii keskkonda kui ka miljonite inimeste elusid.
40 aastat hiljem vaadatakse tagasi sündmustele, mis viisid selle tragöödiani. Õnnetus sai alguse öisest turvatestist, mille käigus reaktori kontroll kaotati. Järgnenud plahvatus paiskas atmosfääri tohutul hulgal radioaktiivset materjali, saastates ulatuslikke alasid Ukrainas, Valgevenes ja Venemaal.
Video viib vaataja tagasi sündmuspaika, kus kunagine elav linn Prõpjat seisab tänaseni kummitusliku mälestusena. Enne katastroofi oli see optimistlik ja kiiresti arenev linn, kus noored pered alustasid oma elu – isegi pulmi peeti veel vahetult enne õnnetust.
Hommikul pärast plahvatust ei mõistnud paljud juhtunu tegelikku ulatust. Esimesed reageerijad saadeti sündmuskohale ilma piisava kaitsevarustuseta, teadmata, et nad seisavad silmitsi surmava kiirgusega. Alles hiljem evakueeriti linn ning sajad tuhanded inimesed pidid oma kodud jäädavalt maha jätma.
Katastroofi tagajärgede likvideerimiseks kaasati sadu tuhandeid nn likvideerijaid – inimesi, kes riskisid oma eluga, et puhastada radioaktiivset saastet ja piirata edasist kahju. Nende panus oli hindamatu, kuid paljud maksid selle eest oma tervise või eluga.
Aastakümneid varjas Nõukogude Liit juhtunu tegelikku ulatust, mis tekitas hulgaliselt küsimusi läbipaistvuse ja vastutuse kohta. Täna püütakse mõista, kuidas selline katastroof sai aset leida ning milliseid õppetunde sellest kaasa võtta.
Tšornobõl ei ole vaid mineviku tragöödia – see on jätkuv meeldetuletus tehnoloogia riskidest, inimlikest eksimustest ja tõe varjamise tagajärgedest.